203.päev, 9. mai. Sambia tervitab. Esimene kogemus Sambia toiduga

Esimene lend kestab 8 tundi ja teine 2 tundi. Lisaks keeran juba LAV-is kell 5 tundi edasi, seega vahe Eestiga väheneb ühele tunnile. Lennukis juhtub kord selline asi, tahan WC-st tagasi tulles minna läbi tühja rea, kust enne tulin, kuid ei saa mööda. Alguses ei saa aru, mis ees on. Selgub, et vahepeal on sinna magama heitnud must mees mustades riietes. Pimedas polnud näha.

Lennuk maandub Lusakas, mind tervitab kiri „Zambia – no. 1 country in Africa“. Milles see number üks olemine seisneb, jääbki selgusetuks. Kuna mul jäid Brasiilia reaalid USA dollariteks vahetamata, siis olen juba valmis jamaks viisa ostmisel. Nimelt aktsepteeritakse paljudes Aafrika riikides viisa ostmisel ainult USA dollareid, mitte eurosid. Ka Brasiilia viisa tegemisel pidin dollarites maksma. Ja jama tulebki. 

Õnneks lastakse mul immigratsioonist ajutiselt mööda minna, automaadist kohalikku raha võtta ja see USA dollariteks vahetada. Nagu rahavahetuses selgitatakse, EUROde dollariteks vahetamisel peaksin maksma 10 USA dollarit lisatasu. Ka LAVi lennujaamas oleksin pidanud rahavahetuses rohkem EUROsid välja käima, kui dollareid tagasi oleks saanud. Kuigi õige kurss on teistpidi. Tund hiljem saan oma viisa kätte.

Võtan takso ja sõidan hostelisse. Taksojuht on jutukas. Kui ütlen, et siin on päris palju uhkeid autosid, siis ütleb ta, et „jah, meil on siin palju rikkaid tänu kaevandustele“. Nad kaevandavad siin vaske. Seetõttu pole elu väga odav – takso hinda küll kauplen alla, aga ikkagi on see üle 300 krooni. Oleks rohkem kaubelnud, aga mulle tundus, et oma pudi-inglise keeles ütles ta 100 000 kwachat (pigem peale 2 küsimist loobusin aru saamast) ehk 240 krooni. Maksmisel selgub, et ikkagi 130 000 kwachat.

Õhtul istun elutoas laptopi taga. Tuleb üks kohalik ja rõõmustab, et kuidas mustad ja valged ikka sõpruses koos elavad. Mis mõttes? Ta selgitab: sest ma ei peidagi, et mul läppar on. Aitäh. Kohe tunnen ennast vähem turvaliselt. Aga kuna niikuinii mitte kasutades annan arvuti administraatorile hoiule, siis pole hullu.

Söön esimest korda Sambia toitu. Kätega. Ka Etioopias, kus eelmisel aastal käisin, söödi kätega. 3 nädala jooksul vähemalt mul kordagi kõht korrast ära ei olnud, kuna pesime Mardiga alati enne hoolega käsi (enamasti geeliga). Siin tuuakse söögiga koos lauale kätepesuks veekauss (seepi peab eraldi küsima). Ma eelistan oma desinfitseerivat kätegeeli.

Põhitoiduks siin on nshima, selline valge mass (meenutab martsipani), mis on tehtud maisist. Maisi maitset õnneks eriti tunda pole, tegelikult on ta üsna maitsetu. Kõrvale antakse midagi vetikate sarnast (nagu Anna „morning glory“ Laoses) ja lihaleen, millesse nshima kasta. Ning kuna tellisin muna nshima, siis ka muna. Kõrval sööv must mees sööb kala nshima-t ja tal on konkreetsel terve suur kala. Tema õpetab mind ka õigesti nshima-t sööma.

Vaatan Argentiina filmi lühilugudega Patagooniast „Historias Minimas“. See tekitab väikse Argentiina-nostalgia. Kus inimesed olid kõik väga valged. Filmitegelased sõidavad samu teid pidi, mis minagi sõitsin. Ümbritsetud erkkollastest tühermaadest, mida minagi nägin.

Magan hosteli ühistoas toatäie norskavate mustadega. Etioopias ma dorm-is ei ööbinud. Natuke kõhe ikka on algul, aga lõpuks jään magama.

Johannesburg, Lõuna-Aafrika Vabariik - lennuki aknast maandumisel

Suveniirid Johannesburgi lennujaamas

Nshima on need valged pätsid taustal. Liha taldrikul kuulub pühvlile