187.päev, 23. aprill. Rio kiirtuur. Suhkrumägi. Lahkumine

Kuna on minu viimane päev Rios, siis tahan kiiresti käia veel läbi Ipanema ja Copacabana rannad ning võimalusel ka Suhkrutüki mäe otsa ronida. Sest eelmistel päevadel olen käinud randades ilma fotokata ja soovin omale mõned pildid saada. Veel õhtul tahan jõuda teise linna. Kuna Al Kan tahab samu kohti külastada, siis läheme koos. Ka tema on oma vabatahtliku töös õppinud portugali keelt, mis igal juhul abiks on. 

Sõidame metrooga Ipanemasse. Kuna on Püha Jüri päev, siis inimestel on töölt vaba päev ja rannapoolne tee on autodele suletud ja jalakäijatele avatud. Seetõttu näeb rand parem välja. Võtame ühed kookosed. Siin nimetatakse kookose vedelikku kookosveeks, mitte kookospiimaks. See on palju täpsem nimetus, sest ega ta on ikka üsna vee maitsega. Kõnnime jala edasi Copacabana randa ja sõidame metrooga tagasi. Meiega liitub Marcos ja käime kaubanduskeskuses pitsat söömas. 

Tähelepanek siinsete pitsade kohta: nende peale ei panda ei ketšupit ega tomatipastat. Antakse hoopis kaasa hunnik pakiketšupeid, mida siis ise vastavalt soovile võid peale pigistada. Kell on juba 3, kuid otsustan ikkagi koos Al Kaniga käia ära ka Suhkrutüki (Pao de Acucar) mäel. 

Sõidame bussiga kohale ja ronime vähem kui poole tunniga üles. Al Kan küll oleks funikulööriga läinud, aga mulle tundub see mõttetult kallis. Kuigi oleme madalamal, on vaade parem kui Kristusega mäelt, sest linn paistab väga selgelt. Ühes saalis näidatakse klippi Roger Moore´iga James Bondist, kus plekkhammas suuremalt kühmult funikulööriga alla tuleb ja siis vastu kaljut õhku lendab.

Al Kan kavatseb funikulööriga ka suurema kühmu peal ära käia. Jätan hüvasti ja hakkan alla ronima. Vihmametsa sees näen äkki tervet hulka makaake. Enne tulime nii kiiresti, et ei märganudki neid. Filmin neid ja lähen edasi. Jätan hostelis hüvasti ja hüppan bussijaama mineva bussi peale. Bussijuht kihutab sellise hooga, et sõidab mööda isegi ühes peatuses liiga hilja käe tõstnud naisest (bussid niisama siin ei peatu). Jõuan bussijaama natuke peale 6 ja saan teada, et buss on just läinud ning järgmine tuleb kell 8. 

Kuna sõit võtab 4 tundi, siis jõuan 30 000 elanikuga Paratysse peale 12 öösel. Enne bussisõitu hostelisse helistades öeldi, et nii hilja nad peale mind ei võta, võtku ma takso ja pärast lahkudes viskavad nad mind bussijaama. Küsin ka jala mineku kohta, kuid seda mulle ei soovitata. Kusjuures pool tundi sõiduajast bussijuht kulutab selleks, et meid bussifirma kohvikus hoida. Paraty bussijaamas on kaks taksot ja mõlemad küsivad lühikese sõidu eest (jala pool tundi) 25 reaali (160 krooni). Näitavad mingit lehte ja ütlevad, et see on fikseeritud tasu. Ootan ja proovin kaubelda, kuid lõpuks ikka pean maksma täissumma.