Hommikul leian Alina küll
Facebook-is üles ja kirjutan talle küsimuse, et kas temaga on kõik ikka korras,
kuid ühtegi vastust sellele ei tule ka järgmiste nädalate jooksul.
Otsustan minna Copacabana randa. Copacabana
liivariba on laiem ja rannapoolne autotee on nädalavahetusel tehtud jalakäijate
teeks, nii et esmamulje on parem, kui Ipanemast. Seekord ei võta ma isegi
mobiili kaasa, ainult metrookaardi. Seega saan ka rahulikult ujuda. Või siis
mitte rahulikult. Sest Atlandi ookeani lained on nii tugevad, et ühe korra lööb
selja tagant tulev laine mu vastu kõhuga vastu merepõhja. Ja teine kord külje
pealt paneb mind vee all kaks uperpalli tegema. Aga lõbus on rannal lesides vaadata,
kuidas lained vees seisvate kohalike naiste ujumisriideid kipuvad pidevalt ära
viima. Nemad isegi ei ürita ujuda (seda teevad mehed), lihtsalt püüavad laineid
või jooksevad nende eest ära.
Kuna mu Botafogo linnaosa on
tegelikult üsna lähedal, üritan mööda randa sinna tagasi kõndida. Ainult et see
ei õnnestu, sest Suhkrutüki mägi on ees ja ühtegi teed ümber selle ei lähe.
Lisaks hakkab vihma sadama. Ootan pool tundi ajaleheputkas, kuni vihm jääb
nõrgemaks. Siis proovin jala ringiga minna, kuid Botafogosse viib ainult läbi
mäe minev autotunnel. Lõpuks lähen ikka metroo peale.
Vihm jääb järgi ja käin ühes
hosteli lähedal olevas pubis õhtusööki söömas. 11-12 reaali (80 kr) eest saab
tohutu portsu. Koosneb see kanast, riisist, friikartulitest ja Brasiiliale väga
iseloomulikult mustadest ubadest. Telekast tuleb jalgpall. Mängivad Botafogo ja
mingi teine võistkond. Mehed baaris muutuvad väga elavaks. Alati, kui keegi värava
lööb, hüüab kommentaator umbes minuti „goooal“. Üks mees baaris isegi kõva
häälega tänab värava löönud pallurit. Jalgpalliarmastus on siin suur.
Hiljem istun hostelis, kui
Murillo ütleb, et läheb mõnede tüüpidega hostelist õlut jooma ja pakub, et ma
võiksin ka ühineda. Nõustun. Baaris maksab üks suur õlu 6 reaali (40 kr). Kuigi
on tegu kallima baariga, antakse igaühele väike sööklaklaas ja laua peal
olevast pudelist valatakse pidevalt nendesse klaasidesse. Ilmselt on siin nii
kombeks. Meiega on 2 tüüpi. Al Kan (22) on Saksamaa türklane, kes ühes Brasiilia
lõunapoolses väikelinnas vabatahtliku töö just lõpetas. Õpib muidu
ärikorraldust. Marcos (25) on kohalik, lõpetanud äsja inseneriõpingud ning
samast linnast kust Al Kan just Riosse tulnud (kohtusid nad ilmselt bussis), kus teda juba erialane
töö ootamas.
Kui juba mitu õlut joodud, muutub
Murillo jutukaks. Küsin, et kuidas siis ikkagi elu Brasiilias on. Murillo ütleb
üsna targalt, et kuigi Brasiilia majandus on hetkel üks kiiremini kasvavaid
maailmas, läheb ikkagi veel kaua aega kui meditsiin, haridus jne. Euroopa
tasemele jõuavad. Rios on ta elanud 6 aastat ja nagu ta ütleb, varastati talt
midagi esimest korda sel aastal Karnevali ajal. Ta tahab millalgi minna ka
sarnasele reisile, nagu mina. Samas ütleb ta, et siin vanemad kindlasti ei
võtaks töö pooleli jätmist nii rahulikult. Kuna Murillo tellib meile pidevalt
õllesid juurde, siis lõpetame alles öösel kella kahe paiku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar