esmaspäev, 30. aprill 2012

172.päev, 8. aprill. Teekond Machu Picchusse


L: Machu asub väga eraldatud kohas keset mägesid. Sinna pääsemiseks on mitmeid erineva maksumusega võimalusi. Esiteks, rongiga. 20 minuti kaugusel Cuzcost on kõige kallim. Bussiga 2 tundi lähemasse linna sõites ja sealt rongiga minnes maksab see alates 100 USA dollarist edasi-tagasi. Odavam on minna alternatiivse tuuriga, nagu tegid Elen ja Marek. See maksab 170-220 Peruu soli (54-70 USD-i) edasi-tagasi koos söögi, ööbimise ja giidiga kohapeal. Picchu pilet 126 soli on lisaks. 

Siiski ei vii buss kohapeale, vaid pead lõpus jala 2,5 tundi mööda rongirööpaid kõndima. Ja siis on kõige odavam variant: kasutada kohalikku ühistransporti. See tähendab: sõita Cuzcos hommikul taksoga vanalinnast kaugel olevasse bussijaama, istuda minibussile, sõita 6 tundi Santa Mariasse, siis sõita 1,5 tundi mööda katteta mägiteed taksoga Santa Teresasse, siis minibussiga veel pool tundi hüdroelektrijaama ja sealt 2,5 tundi jala mööda raudteed. Lihtne!? Leidsin ka ühe kaardi, et asja veel segasemaks ajada:


Igatahes, võite kolm korda arvata, millise variandi mina valisin. Kokku läks mul 120 soli koos söögi ja ööbimisega. Ka Machu pileti sain tudengihinnaga ehk poole odavamalt, kuigi mu ISIC-kaart on juba eelmise aasta lõpust kehtetu. Anna küll leidis, et see variant on liiga kurnav ja keeruline ning ei tulnud kaasa. Hea oligi, sest eriti see taksosõit oli ikka väga kahtlase (kuristiku äärel asuva) tee peal ja juht ainult tuututas igaks juhuks, et keegi pimedas kurvis vastu ei tuleks, aga kiirust kuskil ei vähendanud. Anna juuksed oleks juba enne Eestisse jõudmist värvi vahetanud. Ei tea, kas halliks või valgeks. Ja tagasi oleks ikka pidanud rongi võtma, sest ta oleks keeldunud sama teed minemast. Nagu Mendozast Santiagosse sõidu järel (algne plaan oli edasi põhja mööda Argentiinat minna).

Minuga samal ajal alustasid hüdroelektrijaamast oma matka üks hispaanlane ja kaks korea tüdrukut. Nad olid juba hommikul jõud ühendanud ja sama teekonna, mis mina koos läbinud. Ühinesin nendega. Prantslane tegi kõva tempot, meie püsisime sabas. Mis oli hea, sest 20 minutit enne kohalejõudmist hakkas kõva sadu. Vihmakeebid säästsid hullemast. Jagasime 4-st hostelituba. Kui vihm järgi jäi, käisime ka söömas. Selgus, et nad kõik olid üksi rändajad, nagu minagi nüüd. Leppisime kokku, et tõuseme kell 4.30, et asuda varakult Machu Picchu mäkke ronima. Kõik soovisime veel järgmisel päeval õhtul tagasi Cuzcosse jõuda. 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar