L: Machu asub väga eraldatud
kohas keset mägesid. Sinna pääsemiseks on mitmeid erineva maksumusega
võimalusi. Esiteks, rongiga. 20 minuti kaugusel Cuzcost on kõige kallim.
Bussiga 2 tundi lähemasse linna sõites ja sealt rongiga minnes maksab see alates
100 USA dollarist edasi-tagasi. Odavam on minna alternatiivse tuuriga, nagu
tegid Elen ja Marek. See maksab 170-220 Peruu soli (54-70 USD-i) edasi-tagasi koos
söögi, ööbimise ja giidiga kohapeal. Picchu pilet 126 soli on lisaks.
Siiski ei vii buss kohapeale,
vaid pead lõpus jala 2,5 tundi mööda rongirööpaid kõndima. Ja siis on kõige
odavam variant: kasutada kohalikku ühistransporti. See tähendab: sõita Cuzcos
hommikul taksoga vanalinnast kaugel olevasse bussijaama, istuda minibussile,
sõita 6 tundi Santa Mariasse, siis sõita 1,5 tundi mööda katteta mägiteed
taksoga Santa Teresasse, siis minibussiga veel pool tundi hüdroelektrijaama ja
sealt 2,5 tundi jala mööda raudteed. Lihtne!? Leidsin ka ühe kaardi, et asja
veel segasemaks ajada:
Igatahes, võite kolm korda
arvata, millise variandi mina valisin. Kokku läks mul 120 soli koos söögi ja
ööbimisega. Ka Machu pileti sain tudengihinnaga ehk poole odavamalt, kuigi mu
ISIC-kaart on juba eelmise aasta lõpust kehtetu. Anna küll leidis, et see
variant on liiga kurnav ja keeruline ning ei tulnud kaasa. Hea oligi, sest
eriti see taksosõit oli ikka väga kahtlase (kuristiku äärel asuva) tee peal ja
juht ainult tuututas igaks juhuks, et keegi pimedas kurvis vastu ei tuleks, aga
kiirust kuskil ei vähendanud. Anna juuksed oleks juba enne Eestisse jõudmist
värvi vahetanud. Ei tea, kas halliks või valgeks. Ja tagasi oleks ikka pidanud
rongi võtma, sest ta oleks keeldunud sama teed minemast. Nagu Mendozast
Santiagosse sõidu järel (algne plaan oli edasi põhja mööda Argentiinat minna).
Minuga samal ajal alustasid hüdroelektrijaamast
oma matka üks hispaanlane ja kaks korea tüdrukut.
Nad olid juba hommikul jõud ühendanud ja sama teekonna, mis mina koos läbinud. Ühinesin
nendega. Prantslane tegi kõva tempot, meie püsisime sabas. Mis oli hea, sest 20
minutit enne kohalejõudmist hakkas kõva sadu. Vihmakeebid säästsid hullemast.
Jagasime 4-st hostelituba. Kui vihm järgi jäi, käisime ka söömas. Selgus, et
nad kõik olid üksi rändajad, nagu minagi nüüd. Leppisime kokku, et tõuseme kell
4.30, et asuda varakult Machu Picchu mäkke ronima. Kõik soovisime veel
järgmisel päeval õhtul tagasi Cuzcosse jõuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar