A: Kui me hommikusöögilt kodu poole liigume, teeb Leo ettepaneku läbi käia ühest suveniiri poest, mis on nurga taga. Esimene asi, mis me märkame, on väga hoolitsetud aed, maja ja terrass. Mõne sekundi pärast saame teada ka miks. Kohapidajaks osutub üks naisterahvas Šveitsist. Jutu käigus selgub, et ta elab Malaisias juba kaks aastat. Selle aja jooksul on sinna elama tulnud tema tütar, kes teeb tätoveeringuid, poeg, kes õpib Singapuris ja isegi leedi ema, 89-aastane pensionär. Ja mitte keegi ei taha külma Euroopasse tagasi minna. Mõned kuud tagasi avas ta suveniiripoe. Esemeid ostab ta erinevatest Malaisia kohtadest, eriti Sarawakist (kuhu meie ei jõua). Mõne aja pärast kavatseb ta välja üürida kaks tuba ehk siis vaikselt sihib guesthouse’i poole. Õhkkond on seal igati meeldiv ja vaba, taustaks mängib väga chill muusikat sh Edith Piaf. Seetõttu me koju ei lähe, võtame tee ja naudime ventilaatorivärskust. Ning muidugi ka wifi mõnusid (esimene koht PD’s, kus wifi on)! Vanadaamil on ka nunnu ja ilus kass, kes on vist totu. Nimelt magas kass tooli peal ja kukkus unes alla, sellest segamata otsustas aga põrandal edasi magada ühtegi liigutust tegemata. Rääkides seitsme-elulistest, siis siinsetel kassidel on äralõigatud sabad. Mõnel väga lühike, mõnel veidi pikem. Miks see nii on – ei tea. Võib-olla aitab see paljunemise vastu… Aga pilt pole ilus, kahju on.
Kokkuvõtteks võib öelda, et pensionäridel oleks siin küll hea elada (juhul kui nad kuumust kannatavad). Elamine on igati soodsam kui Euroopas. Nii et asi, mille peale mõelda. Või hoopiski – let the money saving begin!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar