A: Da-la-leila-dum ja saabume Port Dicksonisse, kuurortlinna, kus kavatseme nädala veeta rannas ja sulistada vees. Issand, teate, kui palav siin on! Ere päike, ühtegi pilve, mis päikest blokiks… UH, ma ütlen!
Meil pole kaarti, bussijaamas ka seda pole. Küsime valvuril, kus on Jalan Pantai tänav. Viitab kuhugi otse, sinna ka lähme! Tükk maad käidud (kotid seljas!) küsime uuesti teed, poisid on segaduses, tundub, et nad pole kunagi kuulnudki sellest tänavast. Kõnnime. Leiame naise, kes osutab kuhugi kaugele ja suunab edasi. Kõnnime. Küsime teed. Uus valvur ütleb, et „Tagasi linna, seal on Jalan Pantai tänav!“. Kurat! Kõnnime tagasi. Teekond on raske, meie vesi on über-soe, jalatsid lagunevad, varvas kriibib juba asfalti, päike lõõmab. Jõuame tagasi bussijaama. Samal ajal kui Leo otsib tuhinaga meie tänavat, küsib minult hindu mees, mida mu poisssõber sellise entusiasmiga otsib (näitab kuidas Leo mööda tänavat edasi-tagasi jookseb ja kätega vehib). Ja nüüd kõige põnevam moment! „Minge tagasi! Seal (osutab koha peale, kust tulime) asub Jalan Pantai!“ Homer Simpson ütleks selle peale DOHHHHHHHH! Ooh, lõpuks saame teada, et see asub umbes 10 km kaugusel! Võtame takso ja saame otse hosteli ette.
L: Segaduse põhjus oli see, et Jalan Pantai on maantee, mis kogu 20 km ulatuses Port Dicksoni rannaga paralleelselt läheb ja erinevad öömajad on selle ääres. Siin on alates 5-tärni hotellidest ja kuurortidest kuni meie 35 ringgitit (9 EUR)/tuba väikse 2-korruselise rannahotellini välja. Meie inglasest naaber on kuulnud, et meie hotell oli algselt sultanipere suvemaja 20. sajandi algusest. See on usutav, sest sest meie ruumikas toas pole nt pistikupesasid, kuid see eest on ilus täispuitmööbel ja kõrged laed. Ja esimesel alumisel pildil toodud vaade rannale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar