A: Kuala Lumpuris (Malaisia pealinn) on iga aasta detsembri kuus suured allahindlused. Nii me siis suundusimegi maailma 4. suurimasse kaubanduskeskusesse „Times Square“. Hoone, mis on xx-kõrge, ja kus 10- korrusel saab oma tarbimisvajadusi rahuldada. Oh seda rõõmu, kui nägin hindu 25, 25, 25, 20, 19, 25. Ehk siis 25 ringgitit = 100 EEK. Vahet pole, kas ostad salli, kleidi, mütsi, pluusi - kõik on 100 krooni. Kuid kogu selle rõõmu juures on ka varjuline pool, nimelt pole siin (ka mujal Aasias) proovikabiine. Enamus riietest on free-size. See tähendab seda, et peenikesel ja väiksel aasia neiul probleemi ei teki. Aga eesti neiul võib tekkida küll. Nii näiteks ma vaatasin üht pükskostüümi oma 15 minutit, mõeldes, et kas ikka mahun ära. Lõpuks otsustasin, et ei tasu riskida. Aga valik on siin suur, kuid omamoodi ühekülgne. See väljendub näiteks spetsiifilises stiilis ja väga lühikestes kleitides ja seelikutes. Kus suurema kondiga inimesed riietuvad, seda ma ei tea, võib-olla eripoodides või turul. 40 krooni eest võib saada päikseprille, kella, salle, ehteid. Mida ma ka tegin (head uut mulle!)!
Veel üks märkimisväärne asi kaubanduskeskuse juures on see, et selles on oma kino (või isegi mitu) ja lõbustuspark, kus on karusellid ja „ameerika mägi“.
Õhtul tutvume ühe keskealise härraga, Matt, kes sõidab uueks aastaks Balisse. Matt on väga põnev kuju. Oma avatud oleku ja rõõmsameelsusega võidab ta kohe minu südame ning me jääme lobisema mitmeks tunniks. Huvitav on see, et ta töötab Hiinas juba kolm aastat inglise keele õpetajana. Enne elas ta USA’s, kus ta töötas mingis x-firmas, tehes stressirohket tööd. Peale lahutust (arvatavasti teist) tundis ta vajadust oma elu muuta ning nähes lehes kuulutust, koliski Hiina. Nüüd on ta väga rahul, hoolimata sellest, et saab 3 korda vähem palka. Vaheaegadel rändab Aasias ringi ja tunneb end nagu kala vees.
Hiljem kui ma end juba magama sätin, leiab Matt endale uue vestluskaaslase, seekord saksa noormehe näol. Pikalt jagavad nad Aasia kogemusi kuni jutuajamine jõuab söögini. (HAA! Üks levinumaid teemasid inimeste seas, kes on kaua kodust ära olnud ja ei jõua koguaeg riisi/nuudleid süüa).
Matt: Jaa, ma kuulsin, et teil Saksamaal peaks hea leib olema.
Sakslane: OO, jaa. On. Meil on väga hea leib, mitte nagu siin.
Matt: Jaa, siin maksab leib palju.
Sakslane: OO, jaa. Kolm korda rohkem kui ma kodus maksaks.
Matt: Meil ka müüdi normaalset leiba USA’s, vist isegi kuskil saksa leiba.
Sakslane: Jaa? OO, jaa. Meie leib on nii hea. Selline niiske ja krõmpsuva koorikuga. Kui sa kätte võtad ja seda pigistad, siis ta ei lähe lömmi!
Matt: Jaa, õige, on küll selline krõbe ja seest spondži.
Sakslane: Ning SEEMNED on ka sees! Kõige parem on seemnetega…
Matt: On jah.
Niimoodi jätkasid nad tükk aega, jõudsid rääkida ka erinevatest vürtsidest ja toidutegemistest. Ja kuigi ma pole kunagi olnud suur leiva armastaja, tekkis ka minul isu meie oma eesti leiva järgi. Mmm…. Must leib… ja mingi soolapekike sibulaga peale. Poleks paha?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar