68. päev, 26. dets. Hiigelputukas ja varaan

A: Samal ajal kui Leo metsas ringi kolab, loen mina hoopis Tanamerat, kus tema tegelased ka metsas ringi jooksevad. Ja mida rohkem ma loen, seda vähem ma džunglisse tahan. Raamatu peategelane peidab end mingi aeg džunglis II MS ajal (midagi metsavendade moodi), ning iga päev peab ta toime tulema džungli eluga. Nali naljaks, aga kui kaani valesti eemaldada ja ta ots jääb sinu sisse, siis põhimõtteliselt sa võid 24 tunniga surra. Sama kehtib ka teiste imelike liikide kohta. Kes ei usu, lugegu kasvõi LP. Nii näiteks raamatu tegelane saab juhuse läbi mingi 30 kaani, kes imevad temast verd välja. Mõningad kaanid jäid sisse ja tüübil tuli need noaga välja lõigata. Teie ütlete, et see on „fiction“. ON! Ma ei vaidle, aga samas on see elust võetud sündmus!

Teisel päeval, kui Leo õhtul läks alt oma jalatseid tooma (sest arvatavasti mingid hiigel -elukad viiksid need oma pesa ehitamiseks minema), tormab ta jalatsiteta tuppa tagasi, nägu täis imestust ja õudust. Ning uskuge, Leo ei ole nõrga närviga, seda rolli täidan mina. Tuli välja, et koridoris oli varblase suurune tiivuline putukas, kes lendas lambi ümber ja kui ta Leod nägi, hakkas teda jälitama. Pärast hiljem kuulsime, kuidas see „putukas“ vastu seina end lõi. Selline madal heli oli: Põmm. Põmm. Ma olen siiamaani kindel, et ta tahtis tükikest meist. Peale seda intsidenti, me tulime koguaeg tagasi enne päikseloojangut. Ning iga õhtu kuulsime, kuidas putukas põmistas.

L: Teen oma kolmanda, pea 5-tunnise jalutuskäigu džunglimajakeseni ja filmin varaani (vaatasin järgi eestikeelse täpse nimetuse), kes on küll natuke väiksem, kui see, keda esimesel matkal nägin. Anna mainitud hiigelputukas (või mõni tema sugulane) mütsub eredast esikuvalgusest segadusse aetuna vastu seinu ka mitmel teisel õhtul. Ühtedele õnnetutele prantsuse tüdrukutele lendab ta isegi ühel õhtul tuppa.